KARUDE GPS-KAELUSTAMINE: Kooseksisteerimise nimel!

Uuringu eesmärk on saada teada konkreetsete isendite kodupiirkonna suurus, ööpäevane liikumisteekond ja elupaigavalik – ehk kus üks ja sama karu ajas liigub, kui lähedale inimasustusele ja millal ta satub. Seda saab mõõta ainult isendi pidev jälgimine. Rajakaamera on punktipõhine: see näitab, et mingi karu mingist kohast läbi käis, aga ei ütle, millise karuga on tegu ning kus on ta siis, kui pole kaamera ees (kui suur on tema kodupiirkond, mis marsruuti ta liigub ega kuidas ta maastikku valib).

Praegu ongi riigil olemas jahimeeste rajakaamerate pildid ja videod, kuid puudub viis vaatlusi üksteisest eristada – 5000 pildi pealt ei ole võimalik öelda, kas tegu on 1000 eri karuga või korduvad samad isendid.

GPS-telemeetria annab just selle, mida kaamera ei suuda. Arenenud riikides on see tavapärane ja vajalik meetod: Skandinaavias on kaelustatud tuhandeid karusid, hunte ja ilveseid; Baltikumis praktiliselt mitte ühtegi. Meie meeskond on kunagi ühe uuringu raames ühe karu kaelustanud – ja sellega Eesti kogemus karude telemeetrias piirdubki. Riik pole selleks rahastust leidnud (kuigi on tunnistanud selle vajalikkust), mistõttu teadlased proovivad nüüd toetajate abil vähemalt alustada, lootuses, et riik läheb sellega edasi.

Iga karu uinutab veterinaar, kes kontrollib karu heaolekut kogu kaelustamisprotsessi vältel. Karud püütakse lõksuga, mis tagab, et uinutamine on efektiivne, kuna võimaldab lähedalt hinnata karu kaalu ja üldseisundit ning seega oluliselt täpsemalt määrata uinutamiseks sobivat medikamentide kogust. Lisaks pole lõksuga püüdmisel ohtu uinutatud looma põgenemiseks ja seega annab see kogu protsessi üle kontrolli.

Kaelustamiseks mittesobivaid karusid ei uinutata, vaid lastakse lihtsalt lõksust välja. Kaelust kannab karu umbes 4–5 aastat ja selle ära tulekut karu küljest saab tänu kahepoolsele andmesidele üle satelliitside aktiveerida – kaelusesse on ehitatud automaatne lahtituleku süsteem, eraldi uut püüki eemaldamiseks vaja ei ole. Kaelused on spetsiaalselt metsloomadele disainitud, sama mudelit on üle maailma teistes uuringutes kasutatud ning see on oma töökindlust ja ohutust tõestanud.

Põhiline kaitseväärtus on konfliktide vähendamine kooseksisteerimise kaudu, kuna inimene ja tema suhtumine karudesse on paratamatult suurim oht karupopulatsioonile. Kui on teada, kus, millal ja mis oludes karud inimese lähedusse satuvad, saab anda konkreetseid soovitusi konfliktide ennetamiseks (silopallide kaugus metsast, matkaradade paigutus, elektritarad mesilate ümber). Vähem konflikte tähendab vähem konfliktidest tingitud karude hukkumist ja suuremat ühiskondlikku sallivust liigi suhtes – mõlemad toetavad populatsiooni pikaajalist püsimist.

Lisaks annab uuring Eesti-spetsiifilist alusandmestikku (kodupiirkonna suurus, elupaigavalik), mida senised, väiksema arvukuse ja teistsuguse maastikuga populatsioonide uuringud mujalt ei kata. Samuti annab see teadusliku aluse karude käitumise tõlgendamiseks: kas inimasustuse läheduses karu on anomaalia või on see karude hoopis tavapäraseks toimetulekuks vajalik käitumine, mis ei too ilmtingimata kaasa konflikte.

Karude küttimine on reguleeritud Euroopa Liidu loodusdirektiiviga, mille kohaselt ei tohi karu küttida ilma mõjuva põhjuseta ja direktiivis sätestatud tingimuste täitmiseta. Uuringu tulemused võivad anda infot, mis aitab riigil karudega seonduvat paremini planeerida, kuid küttimismahtude ega ohjamise reguleerimine ei ole kindlasti uuringu eesmärk. Andmeid koguvad ja haldavad meie meeskonnas olevad Tartu Ülikooli teadlased.

Projekti viivad läbi valdkonna ekspertidest Tartu Ülikooli teadlased, kellele on antud ka Keskkonnaameti luba karude püügiks ja märgistamiseks, mis olemuslikult ongi Keskkonnaameti poolne uuringu heakskiit ja eetilisuse kinnitus. Kasutatav metoodika on laialdaselt tunnustatud ning aja jooksul tehtud aina loomasõbralikumaks. Projekti juhtivad teadlased on läbinud ka vastavad koolitused.

Täielikult vältida, et lõksu ei satu muu loom, ei saa, aga lõksu valvavad kaamerad ja sellele reageeritakse kohe — kui keegi jääb lõksu, saab nad kiiremas korras vabastada.

Täpseid andmeid näevad ainult teadlased, kuid nö läbitöödeldud andmeid ja kokkuvõtteid jagatakse kõikidele huvilistele. Kindlasti ei jagata karude täpset asukohta kõrvalistele isikutele.