Oktoober viis Marise ja Kirke Minnesotasse, USA-sse, kus toimus kaheksas rahvusvaheline hundi sümpoosium “2026 International Wolf Symposium – Wolves in a changing world”. Nelja päeva jooksul said kokku hundiuurijad, looduskaitsjad ja hundihuvilised üle maailma, et jagada teadmisi huntidest, arutada nende kaitse ning majandamise üle ning õppida üksteise lugudest. Siin postituses jagavad Maris ja Kirke, mida põnevat nad nägid ning teada said.
NB! Konverentsil osalemisega seotud kulude katmiseks ei kasutatud MTÜ rahalisi vahendeid. Jagame konverentsilt saadud kogemusi ja teadmisi siin seetõttu, et konverentsil käsitletud teemad haakuvad meie MTÜ tegevuse ja väärtustega.
Esimene päev viis meid pikale väljasõidule Ely-sse, kus asub International Wolf Center ehk hundikeskus, mille asutajaks on maailma üks tunnustatumaid hundiuurijaid L. D. Mech. Hundikeskuses kohtusime sealsete asukate – 5 hundiga, kuulasime nende talitajate lugusid ning tutvusime keskuse töö ja igapäevaeluga. See andis meile hea ülevaate, kuidas keskus toimib ja mida huntide eest hoolitsemine endaga kaasa toob. Keskuse kohta saab rohkem lugeda siit – https://wolf.org/
Konverentsist! Konverentsiettkannetes toodi välja, et hundipopulatsioonide käekäiku ei mõjuta üksnes loomade arvukus, vaid et olulised on ka elupaikade sidusus, küttimine ja muu inimtegevusest tingitud suremus, saakloomade arvukus, haigused ning inimeste hoiakud ja huvirühmade suhted.
Üks läbivaid teemasid oli tasakaalu leidmine suurkiskjate kaitse ja inimeste igapäevaste vajaduste vahel. Seda arutati nii Euroopa kui ka Põhja-Ameerika eri piirkondade ning eri liikide taasasustamisprogrammide kontekstis. Ettekannetes rõhutati seire, teaduspõhiste otsuste ja kohalike oludega arvestamise tähtsust. Samuti tuli esile, et konfliktide lahendamisel ei piisa ainult bioloogiliste andmete kogumisest, oluline on ka see, kuidas otsuseid inimestele selgitatakse ja eri huvirühmi kaasatakse. Selle heaks näiteks olid paljudes projektides kaasatud karjakasvatajad või kohalikud indiaanihõimud, kelle aladel hundid elutsevad.
Konverentsil räägiti ka erinevatest hundiliikidest või alamliikidest – sealhulgas hallhundist, Mehhiko hundist (Canis lupus mexicanus), tumehundist (Canis rufus) ja idahundist (Canis lupus lycaon). Räägiti ka huntide ja koerte omavahelisest ristumisest ja introgressiooni ning huntide suhetest koiottidega.
Ettekannetes käsitleti hundi saakloomi ja suhteid teiste liikidega. Juttu oli põdrast, vapitist, valgesaba- ja punahirvest, metskitsest, metsseast, piisonist, koprast ja põhjapõdrast. Samuti mainiti ahmi, puumat ning kariloomi, sealhulgas veiseid, lambaid ja kitsi.
Probleemid, mida konverentsil rõhutati:
- Inimtegevusest tingitud suremus: eelkõige küttimine (sealhulgas ebaseaduslik küttimine) ja liiklus mõjutavad nii huntide arvukust kui ka hundikarjade koosseisu ja sigimisedukust.
- Elupaikade killustatus ja kaitsealade piiratus: hundid liiguvad suurtele aladele, kuid kaitsemeetmed ei pruugi neid väljaspool kaitsealasid piisavalt kaitsta.
- Huntide ja inimeste konfliktid: kariloomade murdmine, huntide harjumine inimestega ning hundi tajumine konkurendina suurendavad inimese vastasseisu selle liigi suhtes ja hundi kaitsmisele.
- Hübridiseerumine ja geneetilised küsimused: huntide ristumine koerte võib mõjutada väikeseid ja killustunud populatsioone.
- Lihtsustatud arusaamad kiskjate mõjust: hirvede arvukust ja huntide jahiedukust ei määra üksnes hundid; oluline mõju on talvede karmusel, saakloomade arvukus ja muud tegurid.
- Seire ja kommunikatsioon: andmete kogumine on enamasti keeruline ja pikaajaline ning teadustulemused ei jõua alati otsustajate ja kohalike inimesteni viisil, mis usaldust hundi kui liigi suhtes kasvataks.
Olulised sõnumid konverentsilt:
- Huntide taastumine võib võtta aastakümneid ja vajab järjepidevat seiret. Mehhiko hundi ja tumehundi näited on ilmekaks tõestuseks sellele, kui keeruline on taastada väikese arvukusega liiki või alamliigi populatsiooni ning tagada selle püsimine (või lausa laienemine) inimese domineeritud maastikel.
- Inimtegevus mõjutab huntide arvukuse kõrval ka hundikarjade koosseisu ja sigimist. Ebaseaduslik ja seaduslik küttimineja muu suremus võivad muuta karjade struktuuri ning mõjutada nende järelkasvu.
- Kiskja ja saaklooma suhteid ei saa seletada lihtsalt mõne teguriga – hirvede arvukust ja jahiedukust mõjutavad muu hulgas talvede karmus, saakloomade hulk ja inimtegevus, hundid pole ainus mõjutaja.
- Kooseksisteerimine eeldab eri olukordadele vastavaid lahendusi. Kariloomade kaitse, huntide käitumise jälgimine ja kohalike oludega arvestav majandamine aitavad konflikte ennetada.
- Kiskjatega seotud looduskaitselised otsused peavad tuginema teadusandmetele ning arvestama ka eri huvirühmade kogemuste ja vaadetega. Usaldus ja kaasatus aitavad kujundada lahendusi, mis on põhjendatud ja püsivamad.
Konverentsil tegid ettekanded ka Maris ja Kirke. Maris rääkis teemal „Tavainimesed ei ole probleem: huvirühmade vastandumine süvendab kiskjatega seotud konflikte Baltimaades“ ning Kirke tutvustas enda uurimistöö „Hundi ja koera introgressioon intensiivse küttimise oludes“ tulemusi.
Konverentsil näidati ka filmi “A good wolf” (2024).
Kokkuvõttes oli konverents silmiavav ja ülimalt motiveeriv. Saime ülevaate sellest, kui mitmekülgselt uuritakse maailmas hunte ning tegeletakse inimeste ja suurkiskjate kooseksisteerimise toetamise ja leevendamisega. Konverentsil kuuldu andis meile uusi mõtteid ja vaatenurki ning loodetavasti õnnestub mõnda tutvustatud metoodikat tulevikus ka Eestis rakendada, et aidata kaasa paremale kooseksisteerimisele huntide ja ka teiste suurkiskjatega.